Noor neiu on haiglapalatisse suletud. Ta ei räägi. Tema ainus suhe inimestega piirdub arstiga teisel pool klaasi, kes esitab talle alati samu küsimusi ja keeldub teda vabaks laskmast. Õhus on tunda hirmu. Hirmu tüdruku ees. Ja veel on siin kummaline püramiidikujuline kristall, mis näib kiirgavat kontrollivat jõudu...

Psühhedeeliline ja üsna hüpnootiline film, Panos Cosmatose "Teispool musta vikerkaart", jõuab meieni otse pärast Ameerika esilinastust Tribecas. Film, mille üle ei ole võimalik tavalisel moel arutleda, vaid mida tuleb lihtsalt kogeda. See matab publiku helidesse ja piltidesse, pakkudes ainulaadset kogemust - olles laias laastus võrreldav sellega, mis juhtub siis, kui panna ühte patta Tarkovski "Solaris (1972)" ja "Logan's Run" ning lisada ohtralt hapet. Kui Cosmatosele esitati küsimus filmi stiili kohta, tunnistas ta, et film baseerub suurel määral tema lapsepõlves 1980ndatel saadud kogemustele, mil ta imetles Kanada õudusfilme, mida tal ei lubatud videopoest laenutada. Tõepoolest, filmis on mingi annus ka Cronenbergi, kuid ennekõike on selle loomingu taga uskumatult vahe vaim, millel on vabadust ja oskusi, et oma unistused ekraanile tuua.

www.hoff.ee