Seda, et kolled?ielu Ameerikas pole mingi meelakkumine, teame lugematute kli?eefilmide vahendusel juba ammu. Seksuaalse eneseleidmise rada on käänuline ja täis igasuguseid lõkse, milest igaühte tuleb tingimata sisse astuda. Araki aga lisab Smithi (Thomas Dekker), Stella (Haley Bennett), Thori (Chris Zylka) ja teiste ühikarottide maisele siblimisele Lynchi "Mulholland Drive'ist" laenatud kaks vastandlikku müstilist naist, kes võivad (aga ei pruugi) olla päriselt olemas ning samavõrd metafüüsilise loomamaskides kultusgängi, kelle ainsaks eesmärgiks tundub algselt olevat tappa ja segadust külvata.

Oma värvilises maailmas on Gregg Araki nagu keskendumishäirega nooruk, kes klõpsib telekapulti kiirusega 700 kanalit minutis. Tema tegelased on armsalt (ja teisalt vihaleajavalt) pinnapealsed olendid, kelle jaoks stiil ületab alati ja vääramatult sisu. Need on need, keda me vihkame ja samas kadestame, sest õnnis teadmatus suurematest muredest on alati kadestamist väärt. Araki filmidel on alati oma kindlad tunnusjooned: gei-temaatika, indie-muusikast koosnev heliriba ("Kaboom" tõstab pooljumala staatusesse ka näiteks Explosions in the Sky) ja ood igavesele nooruseihalusele, mis oma ekstsessides meenutab kohati "Dorian Gray portree" kõverpeegeldust.

Araki filmide kritiseerimine on nagu modelliga vaidlemine - kui sa ise esimesena vihastad, oled automaatselt kaotanud. Targem on mängu kaasa mängida ja leida selles dialoogis teistsugused varjatud rõõmud. Ehk nagu öeldakse peenemas keeles - guilty pleasures.

http://2010.poff.ee/