Vägivald on nagu ämblikuvõrk, mis kandub teguhaaval niitidena inimeselt inimesele, seob nad omavahel ja haarab endasse ka kõrvalseisjaid. Ikka ja jälle tõstatub küsimus, kas nende niitide katkestamiseks on parem kättemaks või andestus? See, mis ideaalses maailmas näib iseenesestmõistetavana, muutub argielus hägusaks, pannes proovile nii inimesed kui inimsuhted. Kellegi aitamiseks ei pea olema tema sõber, kellelegi haiget tegemiseks tema vaenlane, kättemaks võib vägivallaahela katkestada ja teise põse keeramine seda üksnes intensiivsemaks muuta, andestamine võib aga olla ühtaegu võimatu, paratamatu, mõttetu ja märkamatu.

Ema surma tõttu lapsepõlvest välja rebitud ja vihane Christian ning vanemate lahutuse ja koolikiusamise keskel üksildusega võitlev Elias leiavad üksteises keerulisel hetkel seltsilise. Piirid õige ja vale, õiglase ja ebaõiglase vahel on segi paisatud ning vanemate eeskuju või seletused jäävad arusaamatuks, seda enam, et täiskasvanutelegi tekitab ideaalide ja elu esitatud väljakutsete vaheline vastuolu raskusi. Nii jääb maailmas selguse ja õigluse leidmine justkui igaühe enda õlule ja poiste sõprus muutub samm-sammult plahvatusohtlikumaks.

PÖFFi publikule "Pärast pulmi" autorina tuttava, ühe tugevaima kaasaegse naisre?issööri Susanne Bieri viimane film uurib vägivallaahela salakavalat arenemist läbi kahe koolipoisi - Christiani ja Eliase - ning nende perekondade käekäigu, kus põimuvad Taani väikelinna ja Aafrika põgenikelaagri elu oma mitmetimõistetavate, vahel petlike, ent eelkõige inimlike õppetundidega.

Film on esitatud sel aastal Taani esindajana võõrkeelse filmi Oscarile.

http://2010.poff.ee/