Kui palju 21aastasi saab hoobelda sellega, et tema lavastatud kaks kinofilmi on valitud maineka Cannes'i filmifestivali programmi, kust need on, auhinnad kotis, ka koju tulnud? 21aastane kanadalane Xavier Dolan on just seesugune haruldus, kui isegi mitte ainus stsenarist-re?issöör, kelle kohta see kehtib. Tema eelmine ja ühtlasi esimene re?issuur "Ma tapsin oma ema", millele noormees kirjutas käsikirja vaid 16 aasta vanuses, võitis Cannes'i filmifestivali kõrvalprogrammis Quinzaine des Réalisateurs linastudes koguni kolm auhinda ning seda näidati ka mullusel PÖFFil.

Ka oma uusimas filmis, Cannes'i festivali ühes tänavuses suuremas publikulemmikus, täidab Xavier Dolan mitme mehe ülesandeid: ta on re?issöör, stsenarist, produtsent ning ühtlasi üks peaosatäitjatest.

Kohati wongkarwailik ning enamasti rohkem stiilile kui sisule rõhku panev lembelugu räägib kahest sõbrast Francisest (Dolan) ja Marie'st (Monia Chokri), kes sõbrunevad kauni Nicolas'ga (Niels Schneider). Mõlemad armuvad piltilusasse kutti ning püüavad üsnagi tulutult teda rajalt maha võtta, mis sunnib ümber hindama nende omaenda sõprussuhet.

Stiilselt südamlik armastusdraama on üles võetud sellise kindlusega, et ei arvakski, et kulisside taga tõmbab niite niivõrd noor mees, kes on ühtlasi Kanada kino selge stiilitunnetusega tulevikulootus. Veenva muusikakasutusega ning regulaarsete aegluubis- stseenidega voolavat soojapildilist linalugu raamistavad tavaliste inimeste armupihtimused. Ja pärast seanssi tahaks itaalia lauljanna Dalida versiooni loost "Bang Bang" kuulata veel ja veel...

2010.poff.ee