Ühel seitsmendal klassil on koletu saladus. Kaks õpilast, A ja B, on kogemata tapnud oma õpetajanna nelja-aastase pisitütre. Klassi lemmik A planeeris mõrva pälvimaks teise tähelepanu, kuid ei suutnud seda täide viia. Oma ema väike inglike B aga ei tahtnud jääda argpüksiks ning viis tapatöö tahtmatult täide. Kuid et Jaapani karistusseadustik ei luba määrata ränka kohtuotsust alaealisele, siis pääsevad mõlemad karistuseta ... või vähemalt seda nad arvavad ise, sest klassijuhatajatunnis on nende õpetajannal varuks ootamatu ülestunnistus - mõrvas on kaudselt süüdi kõik ning ükski süüdlane ei pääse oma teo väärilise karistuseta.

Tetsuya Nakashima võimas draama "Ülestunnistused" lööb samavõrd pahviks kui seda tegi kümme aastat tagasi Kinji Fukasaku "Battle Royale". Mitmete kriitikute poolt aasta olulisemaks Jaapani linateoseks peetav ning kodumaal tohutu publikumenu pälvinud vastuoluline film võtab luubi alla tänapäeva Jaapani ühiskonna kõik valupunktid - devalveerunud koolisüsteemi ning tihti märkamata jääva "kõik ühe vastu" koolikiusamise ehk ijime, noorte karistamatusest ning tähelepanõudlusest ajendatud avalikud vägivallaaktid, oma teismeliste laste täiskasvanuks saamise vajadust ignoreerivad ning probleeme eitavad vanemad koos ühiskondliku rikutud inimeste ja ühiskondliku HIV-positiivsete paranoiaga on vaid väike osa Nakashima nimekirjast. Igal hetkel ootamatuid pöördeid võtvad ja lõpuni publikut pinges hoidvad süžee pisidetailid ning selle vastu astuv ülipoleeritud reklaamilike klantspiltidega aeg luubis kaadreid kasutav esteetiliselt nauditav operaatoritöö kannavad aga filmi peamist mõtet - ilusa pealispinna all on igalühel tihti peidus räpased saladused, mis karjuvad ülestunnistuse järele.

"Ülestunnistused" on šokeerivalt nauditav kinoelamus, mis kandideerib parima võõrkeelse filmi Oscarile.

http://2010.poff.ee/