"Me töötame kodust kaugel, aga vanad ja noored on ikka veel külas. Kui perekond ei saa isegi uut aastat ühiselt vastu võtta, oleks elu täiesti mõttetu," ütleb üks lugematutest Hiina töölistest, kes iga aasta teeb läbi tõeliselt kangelasliku teekonna tööstuspiirkondadest kaugetesse agraarprovintsidesse.

Rahulikus jälgivas-vaatlevas stiilis jutustab kanada-hiina filmitegija Lixin Fan ühe säärase perekonna loo, mis on täis pikki tööpäevi teistest eristamatus hallis tehases, mis toodab massiivsetes kogustes odavaid rõivad läände. Aasta kõige värvilisem ja erilisem hetk saabub kui tuleb sooritada iga-aastane rongiränne tagasi koju oma perekonna juurde. Nad ei ole ainsad, nendega ühel ja samal ajal sooritab säärast rännet ca 200 miljonit inimest. Siit edasi võib juba igaüks ise fantaseerida, millist koormust see tähendab Hiina logistilisele transpordisüsteemile. Aga kui liikumapanevaks jõuks on armastus ja igatsus oma kodu ja lähedaste vastu, siis lähevad käiku kõige ürgsemad instinktid, et ükskord, ükskõik kuidas ja mis hinnaga pärale jõuda. Piletijärjekorrad võivad aega võtta päevi ja kui tuleb veel ootamatu lumetorm, on kaos massiivne ja täielik ning ühe perekonna koduteekond pole järsku kaugel humanitaarkatastroofi mõõtmetest.

Läbi ühe intiimse perekonnaloo tekib aga suurem üldistuspilt tänapäeva Hiina tegelikkusest ja ideaalidest, mille täpse kujutlemise eest pärjati film 2009. aastal 22. Rahvusvahelisel Amsterdami Dokumentaalfilmide Festivalil IDFA-l Joris Ivensi nimelise peaauhinnaga.

http://2010.poff.ee/