Vaikne öö, isoleeritud maja, kunstnik Peter on hirmunud nägemustest, kus põrgu ja taevas on segunenud ühte tumedasse maastikku. See maastik on asustatud olendite poolt, kes meenutavad surmaingleid. Peteri silmad on suletud ning ta on veendunud, et teda painavatest unenägudest pärit olendid on nüüd kogunemas tema maja umber. "Kui ma avan oma silmad, näevad nad mind," arvab ta.

Samal ajal näevad ratsionaalse psühhiaatri Karen Milleri patsiendid Peteri visioonidega sarnaseid unenägusid. Kas on tegemist kollektiivse alateadvuse ilmingutega või tuleviku ennustustega, arutleb Kareni õpilane Amy. Kas need nägemused on patsientide haiglasse kujutlusvõime vili nagu arvab Karen või sama reaalsed kui kunstnik Peteri sõnad ja pildid? Peteri assistent Susan asub sarnasusi otsima kunsti ajaloost ja leiab, et katkude ja sõdade ajal on sarnaseid olendeid nähtud ja kujutatud ka varem. Peteri naisele Irinale meenutab see lapsepõlvest tuntud vana vene legendi...

Akna tagant mööduvad varjud ja vahel on kuulda tiibade sahinaid. Majast kaob vesi ja algavad elektrikatkestused... Puruneb aknaklaas ja tuppa tungivad luupainajad... Kas see kõik ennustab maailma lõppu?