Film lapsepõlvest Nõukogude Eestis, külmast sõjast ja kuumadest ihadest.

"Disko ja tuumasõda" räägib ühest veidrast infosõjast, kus totalitaristlik võim seisis vastamisi popkultuuri kangelastega. Ja kaotas. "See oli olukord, kus oli võimalik, et Emmanuelle alistas Punaarmee ja McGyver terve kooli õppenõukogu," kaardistab filmi produtsent Kiur Aarma toonaste ideoloogiliste madinate lahinguvälja.

"See on film meie põlvkonnast, kes enese teadmata oli toodud külma sõja eesliinile. Meie ajusid pommitati lääne telelainetega - ja see muutis põhjalikult kogu meie elu", ütleb filmi režissöör Jaak Kilmi.

Toonaste laste maailmapildi kujunemisel etendas lääne popkultuur üliolulist, ent nüüdse pilgu jaoks veidrat rolli. Aknaks unistuste maailma oli Soome televisioon, mida võimukandjad ei suutnud kuidagi keelustada. Paralleelselt poliitilise thrilleriga kulgevad filmis lavastatud lood, mis põhinevad tol ajal üles kasvanud laste mälestustel.

"Need on absurdselt naljakad lood, sest lapsed olid taolises skisofreenilises olukorras, kus see maailm, milles nad elasid, oli veidi totakas, ja kõik ilusad ning põnevad asjad olid hoopis televiisoris peidus," ütleb Kilmi.

"Disko ja tuumasõda" pakub oma käsitluse lähiajaloost, kus segunevad luuremängud ja inimlik tragikomöödia.