1972. aastal kinodesse jõudnud "Viimane tango Pariisis" oli omal ajal üks kõige vastuolulisemaid filme, palju furoori tekitanud skandaalne kino, mis šokeeris publikut ja mille näitamine keelati mitmes riigis, režissöör anti kohtu alla ning filmikoopiad määrati hävitamisele. Kohus määras Bertoluccile 4 kuud tingimisi karistust ning tema

kodanikuõigused peatati viieks aastaks. Nüüd, aastakümneid hiljem, on see filmiklassika. Peaosades filmilegend Marlon Brando ja toona veel tundmatu Maria Scheneider.

Noor abielusadamasse tüüriv Jeanne otsib uut kodu ja kohtub sel viisil ühes tühjas korteris ameeriklase Pauliga, keda painab naise hiljutine enesetapp. Nende vahel tekib kohene tõmme, millele järgneb tormiline ja riivatu vahekord. Räpasest ja kõledast korterist saab nende pelgupaik, tsoon, kus nad oma anonüümsusel põhinevat suhet jätkavad. Kumbki ei ole huvitatud mingitest romantilistest sidemetest ning mees dikteerib mängureeglid: ei mingeid nimesid, ei midagi isiklikku, ainult puhas seks. Mõlemad kogevad seda vabastavana ning sellest eriskummalisest suhtest leiab kumbki just selle, mida vaja. Naise enesetapust muserdatud Paul tahab summutada oma valu sõgedasse loomalikku kirge ning Jeanne reageerib ehk endalegi üllatuslikult mehe emotsioonide ehedusele. Seks on Paul jaoks kui ventiil, katartiline vahend ja see korter purgatoorium... olles puhastustulest läbi tulnud on ta valmis koos Jeanne´iga uuesti tavapärasesse ellu naasma.