Seitsmekümnendates eluaastates Lissy on oma lastest võõrandunud ning abikaasat dementsusele kaotamas. Tema keskealine poeg Tom ei suuda oma luhtaläinud armastusest lõplikult lahti öelda ning on endise tüdruksõbra lapse „kasuisa“. Koos depressioonis sõbra Bernardiga suunab ta kogu energia orkestriteose „Suremine“ täiuslikkuseni lihvimisse. Tomi õde Ellen on minevikutraumadele otsa vaatamise asemel valinud alkoholi ja vajutanud gaasi põhja enesehävituse teekonnal.