Vägivald sünnitab vägivalda kuid tunneli lõpus paistab alati valgus. Midagi ei muutu. Need on jõhkra koolikiusamise all kannatava noormehe Jinsoo viimased sõnad enne fataalset sammu, mis käivitab ehmatavalt ausa autorifilmi üsna ettearvamatuks kujuneva sündmustejada. Üsna filmi alguses tiritakse meid juukseidpidi julma maailma, kus peksmine ja verbaalne vägivald näib olevat lausa ühiskondliku heakskiidu saanud normaalsus ja igapäevaelu osa. Seda nii koolis kui ka kodus. Kuid normaalsusest on asi siiski kaugel. On hundid ja on lambad ehk kiusajad ja kiusatavad ning seda mängureeglit ei muuda keegi. Kuid kui ühte pekstavatest poistest ähvardab kõige hullem, mõistab üks kiusajatest, et on aeg asuda elu ümber hindama.Film rabab toore ja julge demonstratsiooniga vägivalla olemusest sünnitada uut vägivalda, mis meenutab aina korduvat luupainajat. Hoolimata filmi süngest alatoonist soovivad autorid meisse siiski süstida usku lootusrikkamasse tulevikku.