Film haarab kaasa juba hullumeelsest avastseenist, maskide, meeleheite, häbi ja värvide rägastikust. Sel lugematute sõjakuritegude mälestuste ja hallutsinatsioonide rännakul kõigi tähenduste tabamine on peadmurdev ülesanne. Film vihjab okupatsioonidele, geriljalahingutele, tapatalgutele, näljahädadele, vägistamistele ja muudele õudustele. Me võime teada kurikuulsat 38. paralleeli mis jagab Korea kaheks. Film sosistab tõelistest kohtadest, kuid me ei kuule selles lüürilises vihases poeesias tegelikke nimesid ega konkreetseid süüdistusi. Valitsevad absurd ja farss kui lapsed mängivad rõõmsalt diktaatoreid, kes näljutasid, piinasid ja tapsid miljoneid inimhingi. Seksiorgad katkestavad kujundlikke maskidega tantse. Noor pruut meenutab poole sajandi taguseid mõrvu, kuni õiguste ja identiteedita mehed eemal naeravad.