Vaikne Hirayama tõuseb koidikul paneb tööriided selga, ostab automaadist joogi, istub mahtuniversaali ja sõidab linna. Ta koristab Tokyo avalikke tualette nagu pühapaiku ja tema töö meenutab rituaali. Vahel istub Hirayama pargis, sööb võileiba ja pildistab puid, vahel aitab nooremat kolleegi. Pärast tööd peatub mees saunas, kuulab autos Patti Smithi ja Van Morrisoni, loeb enne uinumist William Faulknerit ja Patricia Highsmithi. Järgmisel hommikul kõik kordub, kuid Hirayama näos on jätkuvalt õnnis naeratus, sest ta lihtsalt naudib oma täiuslikku elu.