Siiani oma suletud kogukondades ja vanade tavade järgi elavate mennoniitide naisliikmed on pikkade aastate vältel olnud süsteemse, lausa epideemilise vääritikohtlemise ohvrid. See kõik on tõsiasjaks nende eludes, väljapääsu sellest ei tundu olevat, selg paistab olevat surutud lootusetult vastu seina. Kuid see, mis vastab tõele seoses kaameli selja ja liigse õlekõrrega, näib kehtivat ka selles kogukonnas, kus grupile naistele hakkab üha enam tunduma, et kauem see nii kesta ei saa. Ühel päeval kogunetakse heinaküüni, et arutada, kas nad a) ei tee midagi, b) jäävad ja hakkavad võitlema või c) lahkuvad...