Dave teeskleb vastumeelselt hotelli Poseidoni juhatajat, mille seinu katab seen, ja kommentaarid, nagu "kahjunud hiilgus" ja "näinud paremaid aegu", ei suuda seda ettevõtet kirjeldada. Ta eksleb oma isikliku Overlook hotelli koridorides nagu zombi, olles passiivne pealtvaataja, mis tema ümber toimub olgu selleks siis sularahata kliendid, teda terava keelega sõimav ema või haige tädi koridoris, kelle pension hoiab asja üleval. Dave kaotab järk järgult tasakaalu ja satub ärkavasse õudusunenäkku, milles tema hotell muutub eksistentsiaalseks puhastustuleks.