Filmi fookuses on kaheaastane Balder ja veidi vanem Haakon lasteaiakaaslased, kes on alates esimesest päevast kõvad kambajõmmid. Nad on parajad marakratid, kes kannavad endas korraga nii erilist rõõmu ja kiindumust teineteisesse, kui ka väsimatut kihku teha järjekordne lõbus pahandus. Üks peamisi õppetunde, mille arengut on võimalik detailselt ja psühholoogiliselt veenvalt näha, on eluterve empaatiavõime areng, mis on ju ka üks olulisemaid oskusi siin elus. Selles lapse silmade kõrguselt filmitud loos on väikestesse inimestesse suhtutud kui võrdsetesse, mis võimaldab vaatajal justkui siseneda laste maailma ning teha kaasa avastused ja õppetükid, mida selles vanuses läbida tuleb. Lasteaed on koht, kus omandatakse sotsiaalseid oskuseid ning seetõttu on selles filmis igal mängul, konfliktil ja piiride kompimisel ka laiem tähendus — nendes õppetundides peituvad ju ka tulevase ühiskonna jooned. „Võrsuv põlvkond“ jätab ruumi nii huumorile kui ka tõsisematele juhtumitele, ning annab võimaluse jälgida, mis elu käib ühes maalähedases Norra lasteaias ning mis toimub lastega peale seda, kui vanemad on nad omapäi jätnud.