Mees on kaljult alla kukkunud ja surma saanud. Juhtumi tagamaid uuriv inspektor Hae-joon läheb mehe abikaasale juhtunust teatama. Talle tundub veider see stoiline rahu, millega naine pealtnäha traagilise teate vastu võtab. Pärast tema esialgset ülekuulamist usub mees, et naisel on varjata rohkem, kui ta usutluse käigus avaldas, ning asub naist kui kahtlusalust jälgima. Mida kauem aga see operatsioon kestab, seda rohkem näib uurija takerduvat saatusliku naise kütkeisse. Samal ajal, kui potentsiaalse mõrvajuhtumi uurimine krutib stabiilselt pinevust, näitavad mees ja naine teineteise suhtes välja nii uudishimu kui ka sümpaatiat. Kõik see mida naine ütleb või teeb, muudab teda raskemini loetavaks ja seda mitte ainult Hae-jooni vaid ka vaataja jaoks saalis, kus iga minutiga pinge ekraanil toimuva tagajärjel tõuseb.