Öö tõotab tulla müstiline nii selle algustiitri kui pealkirja põhjal otsustades. Me siseneme lukku läbi L’i kirjade, kelle tekstist selgub, et ta armastas endast kõrgemasse kasti kuuluvat noormeest, kes on nüüd juba pikemat aega kadunud olnud. Tasahilju juhitakse meid aga labürinti mööda edasi ja kirjadest saab sissejuhatus vaiksele, ent jõulisele protestifilmile, mis võitleb kastisüsteemi vastu ülikoolides, valgustades välja peaminister Narendra Modi autoritaarse juhtimisstiili, näidates ülikoolides toimuvaid laialdasi tudengirahutusi ja nende vägivaldset mahasurumist. Pilt, heli ja pealeloetud tekst on omavahel justkui tegemas mingit kummalist tantsu, mille selget taktimõõtu me ei näe, küll aga tajume selle rütmi. Öös on kõik asjad teistmoodi ja filmis on tõesti raske ette teada, kuhu sammud meid järgmisena viivad. Kindlasti pole see selline India film, mida me oleme harjunud sealt maalt ootama.