Meie ees on ühtaegu intiimne, humoorikas, eluliselt ehe film zanrist kino kui pihitool kuigi tooli asemel on avalik linnaruum ning “preester” püüab pihtimusi küllaltki koomilisel moel mikrofoni ja kaameraga üle oma rõduääre küünitades ning mööduvaid inimesi peatades. Pawel Lozinski Varssavi kortermaja kodurõdult filmitud dokumentaal tõestab lihtsa inimliku kontakti tähtsust ja kaamera võimet seda lähedust luua ka kümnekonna meetri kauguselt. Nappide vahenditega on loodud geniaalselt lihtne üldinimlik film, milles segunevad eri inimeste elud ja saatused, ja mis tekitab kindlasti äratundmist kõikjal üle ilma.