Kinnisvara on maailmas muutunud fondide, ärimeeste ja röövkapitalismi mängumaaks. Maailma kinnisvara koguväärtus ületab enam kui kahekordselt planeedi majanduse suuruse. Enam pole üürileandjatel ja kinnisvaraomanikel nägusid, vaid nendeks on kasumit jahtivad börsiettevõtted. Elamispinda ei osteta elamiseks, vaid investeerimiseks. Ent kuidas mõjutab selline olukord ühte põhilist inimõigust kodule, mis muutub kinnisvarakoletise paisudes üha võimatumaks missiooniks järjest rohkemates maailma paikades? Mida enam muutub kinnisvara kaubaks, seda rohkem müüvad finantsettevõtted seda varana, mille väärtus peab pidevalt kasvama mida rohkem, seda uhkem. Võrrandi teisele poole jäävad aga kodudest lahkuma sunnitud inimesed, kes ei jaksa enam üüride hinnaralliga kaasa minna, ja kõikjale kerkivad üheülbaliste pilvelõhkujate linnakud, kuhu ei osteta kodusid, vaid investeerimisobjekte. Inimesed aga on kõigest mutrikesed, kellel pole enam rahalist võimekust enda ehitatud linnades elada ja kesklinnade pooltühjades kvartalites uitavad kodutud.