Vanemate mälestuspäeval sõidab ema koos noorema pojaga külastama sugulaste kalmusid. Ees ootab pikk reis, sest haudu on palju vanavanaisast kuni hiljuti hukkunud vanema pojani ja nad kõik puhkavad erinevatel kalmistutel. Lapsed pole ju lihtsalt rõõmu jaoks vaid selleks, et nad vanemaid aitaksid, arvab ema ning reis koos pojaga algab. Sel pikal teekonnal sukelduvad need kaks minevikku, räägivad südamest südamesse ja proovivad saada aru, mis juhtus, et nad on üksteisest nii võõrdunud. Ema mõistab, et ta hoolib surnutest rohkem kui elavatest ning et pole proovinudki elusolevate sugulastega suhteid parandada. Poeg aga tunneb ära oma juured ja mõistab, et mitte kõik tema teod ja arusaamad pole tingitud ükskõiksusest ja südametusest.