Kuueteistkümneaastase Arturi armuloo katkestab Esimene maailmasõda. Pärast ema ja kodu kaotamist leiab ta mõningast lohutust sõjaväkke minemisest sest see on esimene kord, kui Vene impeerium lubab rahvuspataljone. Sõda pole aga midagi sellist, nagu Arturs ette kujutas ei au ega õiglust. See on jõhker ja valus. Arturs on nüüd täiesti üksi, kuna sõda võtab tema isa ja venna elu. Samuti pole edu saavutatud sõja lubatud kiire lõpetamise ja õigeaegse koju naasmise osas. Arvestades et ainult tema üksi hoolib koju naasmisest ja tema kodumaa on vaid mängumaa teistele rahvastele, leiab Arturs jõudu viimaseks lahinguks ja naaseb lõpuks koju, et alustada kõike nullist nagu tema äsja sündinud riik.