Üheks kogu patriarhaalse maailma ja sealjuures Eesti Vabariigi suureks narratiiviks on olnud sõda ja selle heroiseerimine. Sõjas tehakse üliinimlikke kangelastegusid. Sõjas kaitstakse oma kodumaad. Sõda õilistab, ühendab, puhastab. Kõik kapisõjardid, kes sellist ajupesu tõe pähe võtavad, peaksid vaatama seda filmi Ameerika sõduritest, kes üritavad pärast Iraagist naasmist oma eluga taas järje peale saada. Lihtne see pole. Nagu ka paljudes teistes sõjadokkides, põevad sõdurid raskekujulist Stockholmi sündroomi ehk nad on armunud enda vangistajasse, sõtta, ja armunud ka iseenda märtrikompleksi. Ka siinsete sõdurite suust kõlab lause, et nad läheksid ka kõike ette teades uuesti Iraaki. Meil jääb üle ainult vaadata neid katkisi tinasõdureid, mõelda ja loota, et sõnal sõda on filmi näinud inimeste jaoks pärast seda veidi teine kõla.