Itaalias Reggio Emilia provintsis asub hospiits, decease kus leiavad oma viimase rahu vaiksele kustumisele määratud haiged. Filmitegija Claudia Tosi on läinud sinna, et vaadelda kahe abielupaari lugu selles emotsionaalselt raskes, ent samas ka poeetilises üleminekuprotsessis. Ivano on võimukas mees, kes nüüd kõhna inimvarena voodis lamab ning teda vaatab hoolitseva pilguga naine Carla. Kunagi noor ja kaunis Meris istub voodiveerel ja sööb lõunat koos oma mehe Marioga ja meenutab neljakümmet kooselatud aastat. Need on samaaegselt nii armastus kui ka lahkuminekulood. Elatud elu ja inimeste iseloomud peegelduvad ka sellel viimasel toonelasse suundumise hetkel. Seal on nii nägelemist, vaidlusi kui ka hellust ja armastust. Inimese elu ja surma vahelise rännaku metafooriks on siin toodud vihm ja vesi. Veest oleme me võetud ja veeks me saame. Ausa ent suure pieteeditunde ja kaastundega tehtud filmi motoks on: “Et meie armsaimad sajaksid kord vihmana sinna, kus on maailma kaunimad paigad”