See rahuliku kulgemisega piltilus film Alžeeria pealinnas tegutsevast sajanditevanusest tapamajast võiks tõepoolest pretendeerida kauneima tapamajas tehtud filmi tiitlile. Käesolevasse filmi mahub kõike alates Araabia kevade järellugudest kuni Islami müstikute nägemusteni. Filmil on ka väga naturaalne ja loomulik helirežii, kus põimuvad raadiost kostuvad Alžeeria raï muusika krabisevad pärlid, kõrvalruumist kaikuvad jalgpalliülekandele kaasaelavad meeste hääled ning meditatiivse rütmilisusega korduvad erinevad tööstuslikud kriuksid, kõlksud, paugud ja kajad. Kõige pikemalt peatub kaamerapilk vanemal mehel, keda kutsutakse Onu Aliks ning veel üsna noorel Yusufil, kelle suu läbi avaneb ka filmi pealkiri. “Mu peas on üks tuhande väljapääsuga ringtee, lihtsalt ma pole veel leidnud enda oma,” sõnab Yusuf maalides selle tabava lausega pildi tuhandete temavanuste meeste olukorrast allpool Vahemerd. Nii on see film ka omamoodi austusavaldus neile kes ei lahku, vaid jäävad kodupaika tegema ausat lihtsat ja iidset tööd nagu on tehtud mitmete põlvkondade jooksul.