Koos nõukogude võimu lõpuga algas Kiievis ehitusbuum. Altkäemaks õlitas ehituslubade kättesaamist ning kolmemiljonilise elanikkonnaga Ukraina pealinn ägas elamispindade puuduse all. Linna ümbritsevad metsad ja külad taandusid hiiglaslike elamumassiivide ees. Ühes aina kerkivas Poznjaki nimelises rajoonis on 25-korruseliste majade vahel mitmehektariline oaas, order kus kasvavad õunapuud, lippavad ringi kitsed ja poegivad sead. Selle omanik on Nataša kes elab majas, mille kuuskümmend aastat tagasi ehitas tema isa. Vaatamata lõpututele võitlustele ehitajatega, mitmetele kohtuasjadele, meelitustele ja ähvardustele, on ta suutnud oma kodutalu enam vähem endisel kujul alles jätta. Kõik naabrid on juba ammu lahkunud, ent tema maja on rahvast täis. Seal elab tema endine mees, uus mees, tütar, poeg ning mitmed teised värvikad kujud. Lõputult optimistlik ja elurõõmus Nataša veab üksi kogu seda vahmiili, ajab istikute ja aiasaaduste äri ning jõuab olla ka ühiskondlikult aktiivne. Ta on nagu üks Ukraina revolutsiooni visa kasv, mis läbi asfaldi ja oligarhia enda eluõigust tõestada püüab.