Film on tõeline dokumentaalpõnevik, millelt on raske pilku pöörata esimestest sekunditest viimaseni. Kõik see on üles võetud ühes tühjas hallide seintega ruumis lihtsamast lihtsamini kolm statiivile seatud kaamerat filmivad ainult suuri plaane ning ükskikuid emotsioone vahendavaid detaile. Selles ruumis istuvad kolm inimest. Ema Ewa, tütar Hanna ja psühhoterapeut Bogdan. Tuppa kostub õrnalt anonüümse linna juhuslikke hääli, mis on ka filmi ainsaks filmi helikujunduseks. Kahe naise hinges on haavad ja palju väljendamata armastust, mida terapeudi juhendamisel mitme kuu jooksul toimuvate sessioonide käigus tasahilju avatakse.