Joralf Gjerstad ehk “Snasa Kallen” on üle Norra tuntud ravitseja, kelle poole on pöördunud isegi suusaäss Petter Northug. Põhja-Norra väikelinnas elav 90-aastane mees võtab täiesti tasuta iga päev vastu abivajajaid ning tema soojust kiirgavad käed on puudutanud juba ligi 50000 inimest. Rääkides selliste ebatavaliste võimetega inimestest minnakse tavaliselt kahte äärmusesse kas lastakse neil paista pühamehe ja maagina või siis paljastatakse karismaatilise fassaadi alt hoopis manipulaatorist šarlatan. Kuid filmitegija Margreth Olin on fookusesse võtnud eelkõige patsiendid ja asja inimliku mõõtme. Filmi tegevust uurinud väidavad, et siin pole tegu muu kui platseeboefekti ja inimeste enesesisestusega. Aga kas ka see pole mitte kaunis ja tähelepanuväärne? Margreth Olin filmib 22 seanssi, mida nõid inimestega läbi viib. Tema poole pöördujate vanus ja kaebused on erinevad. Kellel on probleeme koolikiusamisega, keda vaevavad ärevusehood, keda rasked haigused jne. Me näeme inimesi, kes lasevad ennast nii otseselt kui ka ülekantud tähenduses puudutada sellel väga soojal ja muhedal vanahärral, kes tundub alati nii rahulik ja optimistlik. Mis siis tegelikult juhtub ja miks hakkab inimestel peale seda palju kergem? Kui palju aitab meid lihtsalt kellegi hea inimese kaastunne ja tema antud lootusekiir? Kas tõepoolest on inimesed suutelised hoopis ise end tervendama ja kokku võtma?