See film on operaatori autoportree, mis on kollaažmeetodil kokku põimitud elu jooksul kogunenud filmihetkedest. Kui moemaailmast abi laenata siis tegu on upcyclinguga, kus vana materjali kasutades on loodud täiesti uus terviklik mõtestatus. Siin filmis on passimist ja igavlemist, valguse ootust ja hämaraid ruume, helgust ja naeru, pommiplahvatusi ja pisaraid, lähedaste rasket haigust ja sõjahaavade kokkusidumist, imiku surma ja uue elu rõõmu, omaenda lapse kasvamist ja palju muid pisikesi eluhetki. Film on ülev film mis kinnitab tõdemust, et suur lugu on peidus väikestes detailides. Kirsten Johnson on osanud operaatorina kohal olla ning nüüd režissöörina need lahtised hetked ühte põimida. Tegu on ausa, tundliku ja värskeltmõjuva filmimäluteosega justkui meie kõigi elu, mida me kõige viimasel hetkel enne silmade sulgemist veel näha võiks.