Idülliline pilt aasal söövatest kõlisevate kelladega lehmadest on traditsiooniliselt kuulunud ikka Euroopa toidukultuuri juurde. Ent globaliseerunud toiduainetööstuse kompromissitu ideoloogia nõuab pidevat laienemist ja uute turgude võitmist. See tähendab et maitsvat ja tervislikku piimatoodet peab hakkama sööma ka iga aafriklane ja hiinlane. Valge piimaklaasi põhjast vaatab aga vastu natuke mustem ja ebameeldivam pilt. Efektiivsuse ja kasvu tagaajamine tähendab survet ajada piimakarjad hiigelsuureks, tuua söödana sisse Lõuna-Ameerika sojauba ja koos sellega tõmmata maha ka vihmametsad. Samas tekib iga liitri piima kohta ka kolmekordne kogus virtsa ja sõnnikut mis on palju rohkem, kui põld või põhjavesi suudaks vastu võtta. Nii absurdne kui see ka pole, teenivadki paljud Euroopa suurfarmid sõnnikuhoidlate gaasist rohkem kui ülimadalaks surutud piimahinnast. Film suudab üleilmastunud toiduanetööstuse loogika suurepäraselt osadeks võtta ning näidata omamoodi surnud ringi, kuhu pideva ekspansiooni mantra on meie majanduse ja keskkonna viinud.