Igal Eesti sünnitusmajadega kokkupuutunud värskel emal on selle keskkonnaga seoses ilmselt kümneid tähelepanekuid ja muljeid. Lugematud blogid ja raamatud sünnilugudest räägivad aina enam rahust, vaiksest muusikast, hämarast valgusest ja muust sellisest, millega siin juba peaaegu inimõigusena arvestada võib. Uue inimese sünd on ime, ja igaühe kujutluses pigem võimalikult privaatne. Nagu pealkirjast järeldada võib, viib see film meid hoopis teistsugusesse keskkonda. Filipiinide pealinnas Manilas tegutseb maailma suurimaks sünnitusmajaks loetav sipelgapesana kihav asutus, kus privaatse perepalati asemel on suures hallis sadakond voodit ja ruutmeetri peal keskmiselt kaks sünnitajat või vastsündinut. Mõni on siin teismelisena esimest last ootamas, mõni juba kuuendat korda. Film tavapäraselt nii ligipääsmatust valdkonnast näitab üheltpoolt läbilõiget Filipiinide vaesest elanikkonnast, kuid sama olulisel kohal on siin ka üldinimlik emaduse rõõm ja kogukonna tunne. Haarav vaatamine kõigile, kes sünnitusmajadega juba mingil määral kokku puutunud ja võibolla mitte tingimata neile, kellel see lähiajal ees seisab.