Seitsmekümnendatel oli kormoran kogu Euroopas haruldane liik ja Eestis peaaegu tundmatu. Haruldusena võeti ta range kaitse alla. Nüüdseks on temast saanud kohatine nuhtlus. Nii pole küll ilus öelda, aga raske on leida ilusaid sõnu, et kirjeldada seda ärakuivanud vana männimetsa Leedus Kura sääre rahvuspargis. See on “katastroofimaastik“ ja näeb välja just nii, nagu oleks inimese käsi seal mängus olnud. Tuli? Keemiareostus? Viimane on tõele lähemal. Kormoranide väljaheited on kaunis sööbivad ja nende all ei ela kaua ükski puu ega põõsas. Sedamööda kuidas männid pesade alt ära kuivavad, liigub koloonia (u. 3000 paari, koos poegadega ligi 10 000 lindu) edasi veel elavate puude peale. Mis teha? Sekkuda? Päästa mets või säästa kormorane? Muuseas on sellest hävinud metsast ja ühtlasi hitchcockilikust linnukolooniast saanud turismiatraktsioon. Filmi kogu tekst ongi vaid vaatepilti “nautivate“ inimeste kommentaarid. Koorub (linnufilmi puhul õige sõna!) huvitav tõsiasi mis inimene ka ei teeks, ta ikka sekkub. Ka looduskaitse on loodusesse sekkumine. Ja ega inimene pole ainus, kes teiste liikide ellu sekkub. Filmi lõpus näeme ka inimese katset otsustavalt kormoranide ellu sekkuda. See on vaatemänguline, kuid võib ära öelda mitte väga tulemusrikas. Sest lind pole nagu inimene ainult selles mõttes, et oskab sekkuda, vaid ka selles et õpib.