Film on formaadilt koduvideolik, sisult lokaalne, montaažilt assotsiatiivne, poeetiline kunstiteos, mis oma erapooletu empaatiaga suudab ilmekalt näidata inimelu läbivat kordumatut hetkelisust. Selle filmi kohalolu intiimsus jääb vaatajat kummitama ka pärast tiitrite lõppu. Kõlab uskumatult, et film, mis on justkui mittemillestki võib nõnda kaasahaaravaks osutuda. On see sotsrealism või unenägu?