Esimesel pilgul on see päris kummaline paik kus suvitada, veeta palavat suvepäeva, nautida loodust. Hiigelsuur madal parditiigi taoline väliujula, kus pladistab korraga tuhandeid lapsi (ja mitte ainult lapsi). Sillad üle sogasevõitu jõevee, kust vette hüppamine on rangelt keelatud ja kust hüppab vette korraga kümneid poisse (ja mitte ainult poisse). Veidrad võsavahed omade veidrate vanameestega. Et asjast aru saada tuleb suumi natuke laiemaks keerata. Linn mille keskel see saar asub, on Cergy-Pontoise, mis kauge põhjapoolse eeslinnana kuulub Pariisi linnastusse kus elab 11 miljonit elanikku. Ja suurlinna eeslinna elanikul, kes Cergy puhul pole enamasti just teab kui põline prantslane, kuhugi keset suvekuumust minna olegi. Kõik kohad on kaugel ja kallid. Jääb see saar. Igatahes on seal puud, vesi, loodus ja teised! Noortele on see veel tähtsam. Kes teab, sealt võid leida oma aardegi kui ka mitte eluks, siis vähemalt suveks. Suvel ollakse siin õnnelikud, kui võidakse viie euro eest selle “aarete saare“ raudväravatest sisse pääseda, jalutada kahisevate puude all, kasta jalad vette, grillida ja pikutada kõrbenud murul kas pole paradiis?