Ameerikas on käes uus ajastu ja selles on oma osa ka koolitulistamistel. Uus tekkinud tööstusharu tegeleb koolide turvameetmete täiustamisega. Võidurelvastumises kus potentsiaalsel vaenlasel on võimalus Ameerika relvaseaduste tõttu soetada endale väga lihtsa vaevaga mõni võimas tulirelv, peab rünnakuohule vastu astuma järjest tiheneva järelevalvega, et traagilised sündmused enne toimumist peatada. Turvakaalutlustel tehtavad muutused viivad aga suure sammu lähemale jälgimisühiskonnale, koolilapsed peavad terve oma õpiaja veetma kaamerate silma all, iselukustuvate uste rägastikus, iga hetk valmis rünnakuõppuseks, näod tuvastatud ja asukoht alati teada. Turvalisuse eest vastutav ohvitser kinnitab oma endisele lahingukogemusele toetudes, et oluline on omada relvastuse ülekaalu. Viis, kuidas ta kasutab täiesti loomulikult eufemismi tactical field on kõhedusttekitav. Millal sai „sõjaväljast“ tavakõnepruugis „taktikaline väli“? Ja mis hetkest hakati Ameerika kooli suhtuma kui „taktikalisse välja“, mida on vaja kaitsta vaenlase rünnaku eest? Film pole aktiivses stiilis üles võetud uuriv teemadokk, vaid pigem õhustikku loov vaatlev film, kus spetsialistidega samaväärne sõna on antud keskkonnale, üldplaanidele õpilastest, lasketiirudest, õpetajate „lahingkoolitustest“. Hoolimata meie järjest arenevast tsivilisatsioonist tundub siin näidatud maailm olevat samm tagasi Metsiku Lääne suunas, kus võidab see, kes kiiremini relva välja tõmbab.