Briti filmitsensor Enid võtab oma tööd väga tõsiselt. Erilise innukusega soovitab ta kärpida ja eemaldada äärmiselt vägivaldseid, jõhkraid, veriseid ja seksuaalse sisuga stseene, ilma milleta pole neil filmidel ka enam mingit mõtet. Samal ajal piinab Enidit süütunne lapsepõlves kadunud noorema õe tõttu, kelle otsimisest pole naine veel päriselt loobunud. Kui Enidile antakse ülesanne uus film tsenseerida, äratab see temas mälestusi, mis tasapisi muutuvad õudusunenäole sarnanevaks kinnisideeks, kus piirid väljamõeldise ja tegelikkuse vahel on väga haprad.