Abitu on vaid see inimene kes on jäetud ilma abita. Kiviviske kaugusel tulevikus asuvast Ungarist on järel vaid apokalüptilised riismed, mis on lääne suunas liikunud laastavast sõjast alles jäänud. Nende riismete seas on sõduri Ocsenise elutahe ühes selle mõttega. Ta elab maailmas kus tähtede asemel, sajab taevast alla lennukeid ning südamesse lähevad tunnete asemel deliiriumis sajatatud püssikuulid. Ocsenisel ei jää muud üle kui otsida teed tulevikuta maailmas, kus küsimus abi olemusest ja otstarbekusest ei anna soojas tundeilmas oma groteskse lõikavusega tundigi armu.