Film on peegeldus inimese elule kogu selles ilus, julmuses, hiilguses ja banaalsuses. Me eksleme unenäoliselt, Scheherazade stiilis jutustaja õrna juhatamise all. Tagajärjed saavad sama tähtsuse kui ajaloolised sündmused. Paar hõljub sõjas räsitud Kölni kohal, teel sünnipäevapeole peatub isa, et siduda vihma käes tütre kingapaelu, teismelised tüdrukud tantsivad väljaspool kohvikut, lüüa saanud armee pannakse sõjavangilaagrisse. Üheaegselt ood ja hädalugu esitab lõppematuse kohta kaleidoskoobi kõigest mis on igavesti inimlik, lõpmatu loo eksistentsi haavatavusest.