Johannes Nyholmi teab ehk iga natukenegi popkultuuriga tuttav inimene ülikuulsa, viraalseks muutunud lühifilmi „Las Palmas” järgi. Kui pealkiri ei ütle midagi, siis pilt hiiglaslikust titainimesest, kes joob "veini", sööb teiste inimeste toitu ja lõhub nii muuseas ära terve baari, ilmub vast paljudel silme ette. Rohkem tirkis filmisõpradele on Nyholm tuttav aga tänu oma esimesele pikale filmile "Hiiglane", mille peategelaseks olev autistlik mees elab oma sisemaailmas hoopis teistsugust elu, olles seal 60-meetri pikkune hiiglane…

Haruldase käekirja ja väga omapärase maailmavaatega lavastaja, kellele meeldib panna proovile meie arusaama headusest, soovi olla aktsepteeritud, on tagasi uue, palju tõsisema filmiga "Koko-dii, koko-daa”, mis Sundance'i filmifestivalil ülipositiivselt vastu võeti. Avastseen annab kohe kätte tooni. Läbi uduse metsa jalutavad kolm veidrat tegelast: õõvastavalt klounilik peremees, mehemürakas, kes tassib surnud looma ja ilma igasuguse emotsioonita tüdruk, kellel on keti otsas vihane koer. Kindlasti on film laenanud midagi folkloorist. Seejärel tutvume peategelaste Elini (Yiva Gallon) ja Tobiasega (Leif Edlund), kes veedavad koos tütrega ilusat suvepäeva. Elinil tekib ootamatult äge toiduallergia ja ta viiakse haiglasse, pere toetuseks kaasas. Haiglas läheb aga üleöö midagi kapitaalselt valesti... Kolm aastat hiljem üritab paar minna telkima, et leida natukenegi vaheldust ja ehk koguni uus algus, kuid selle asemel satutakse hoopis luupainajalikku olukorda, milles Tobias näeb üha uuesti üht ja sama vastikut unenägu, kus ta seisab vastakuti kolme veidra metsaelanikuga…

Filmi muusika, eriti leierkasti melahoolne, samas õudne kordusmotiiv, mille saatel hirmutav kolmik iga kord ilmub, loovad suurepärase pildikeelega kooskõlas justkui mingi teise maailma, unenäo, mis nagu ajuliiv ei luba kellelegi pääsu. See põnevalt tehtud ja omapärane film poeb naha alla hoopis teistmoodi kui tavaliselt ja miski sisemuses jääb veel pikalt tuksuma.