"Carmine’i tänava kitarrid" suudab elegantselt saavutada seda, mida ainult head lood suudavad: olla üheaegselt spetsiifiline ja universaalne. Film jälgib Greenwich Village’is paiknevat väikest kitarripoodi, mis toimib justkui ajakapsel. Poe omanik ei mõista sotsiaalmeedia vajalikkust, kuid oskab seevastu rääkida lugusid kõikidest New Yorki majadest, kust ta on pillide tarbeks puitu hankinud. Poes valmistatakse kitarre endiselt käsitsi ja meenutatakse mängleva kergusega poole sajandi taguseid muusikasündmusi. Poest käib läbi plejaad andekaid ja tuntud inimesi, keda kõiki ühendab sügav armastus muusika vastu. Muusika on midagi, mis töötab nende vahel universaalse keelena. Ent kõrvalmaja müüv maakler sunnib mõtlema, kui kaua suudab selline väike maailm oma iseseisvust hoida.