"RoboCop (2014)" on uusversioon ultravägivaldsest 1987. aasta ulmefilmist. Filmi sündmused leiavad aset 2028. aasta Detroidis. Kui Alex Murphy (Joel Kinnaman) saab tööülesandeid täites kriitiliselt vigastada, näeb OmniCorp selles võimalust viia ellu nende visioon politseinikust, mis oleks pooleldi inimene ja pooleldi robot.

"RoboCop'i" puhul on enim poleemikat tekitanud tõsiasi, et sellest puudub ultravägivald, mis tõepoolest on üsna fundamentaalne osa 1987. aasta filmist ning selle omamoodi kurikuulsakski teinud. Nähtavasti on valdav enamus arvamusel, et korralik ei saa olla "RoboCop'i" film, kus inimesi pilbasteks ei lasta ja verevihmasid ei saja, ent minu meelest ei ole see kaugeltki uusversiooni (mille vanusepiiranguks Eestis MS-12) suurimaks probleemiks. Vastupidi - konservatiivsetel lapsevanematel, kes ei soovi, et laps vägivaldseid filme enne viiekümneseks saamist näeks, ongi nüüd võimalus esitleda võsukesele kaasaegsemat varianti, mis kõike muud kui brutaalne, nii et selles osas võib "RoboCop'i" kui remake'i õnnestunukski kutsuda. Kahjuks pole mul filmi kohta üldisemalt kuigi palju kiidusõnu kosta.

1987. aasta "RoboCop" on intelligentne, vaimukas, lõbus ning äärmiselt teravmeelne ulmemärul, seega ausalt öeldes ei oodanudki ma, et uusversiooni ideestik sama mitmekihiline on, aga välja paistab, et üritati. Ega uus "RoboCop" otseselt rumal ei olegi: iseenesest on ju põnev, et ehkki Murphy'lt võetakse ära peaaegu terve keha, jäetakse talle kõigepealt alles nii mälestused, mõistus kui tunded, mis tähendab, et isegi pärast plekkmeheks saamist on ta ikkagi Murphy, kellel muuhulgas isegi pere seltsis olla lubatakse. Ühtlasi selgitab film loogiliselt ja usutavalt, miks see üldse vajalik on. Meenutan siinkohal, et 1987. aasta filmis ei jää Murphy'st suurt midagi alles. Peatselt tuleb ilmsiks, et see pärsib omakorda supervõmm Murphy reaktsioonikiirust ja operatiivsust, nii et üle ei jää muud kui Murphy inimemotsioonide kammitsaist vabastada.

OmniCorpi ehk RoboCopi loomise eest vastutava firma ninasid kujutatakse isekate ja ihnete inimestena ning film rõhutab järjepidevalt nii omakasupüüdlikkust kui ebaeetilisust, mida peegeldab iga nende otsus RoboCop'i-projekti suhtes. Kuna film pöörab tähelepanu ainiti OmniCorpi töötajate sepitsustele, jääb õnnetult tagaplaanile 2028. aasta Detroit, mis teoorias peaks kubisema kurikaeltest ja olema täieliku koostlagunemise äärel, aga tundub kui üsna tavaline linn. 1987. aasta filmis vihjatakse, et Detroit tuleb uhke Delta City loomiseks pättidest puhastada, mistõttu ongi tarvis politseinikku, kellel pole tarvis süüa ega magada. Uusversiooni puhul jääb kuidagi mõistmatuks, millest tingitud kriitiline vajadus selliste abinõude järele.

Kui rääkida lähemalt osatäitjatest, siis "platsi teevad puhtaks" Gary Oldman konfliktse arstina ja Michael Keaton, kes mängib OmniCorpi egoistlikku bossi. Viimase ülepakutud osatäitmine süstib linateosesse isegi rohkem energiat kui migreenitekitavalt rutiinsed tulistamisstseenid. Iga kord, kui see paraku unustushõlma vajunud näitleja ekraanile ilmus, tundsin end põgusalt erutumas.



Kõige nõrgem on Murphyt kehastav Joel Kinnaman, keda kehvema silmanägemisega inimene võib ekslikult mannekeeniks pidada. See on lausa kriminaalne, sest - nagu mainitud - mängib antud versioonis olulisemat rolli Murphy eneseteadlikkus ja olemus. Lisaks peab mees paljudes stseenides olema näokatteta, nii et seda enam on frustreeriv ta ilme, mis jätab mulje, nagu keegi oleks talle sepiku pihku lasknud. Mõelda vaid, et Kinnaman valiti välja arvatavasti sadade (kui mitte tuhandete) noormeeste seast!

Samuti annab film tahtmatult mõista, nagu Murphy elaks mõnes suhkrumajas: väsitava päeva järel kahekorruselisse äärelinnakoju saabudes leiab ta end ootamas noore tragi pojakese ning imekauni blondiinist abikaasa, kes on talle valmistanud sooja õhtusöögi ning temaga pärast linade vahele kargab. Sellised "pidevalt pildistamiskõlbulikud" perekonnad, keda näeb ainult Hollywoodi filmides, mõjuvad teadupärast võltsilt, mistõttu jätavad paratamatult ükskõikseks Murphy ja nimetatud blondiini vahelised emotsionaalsed momendid filmi teises pooles.

Filmi süda on tegelikult õiges kohas ning ma lausa hindan, et loo jutustamisel väärtustatakse seekord just Murphy't ja tema hinge, aga kahjuks tähendab see ka vana "RoboCop'i" nõnda meeldejäävaks muutnud huumori, ägeda olustiku ning terava satiiri ohverdamist (ehkki uus film tõstatab mõned küsimused seoses välispoliitikaga).

Ralf Sauter

Toimetas: Ralf
20. veebruar 2014, kell 01:16