Kohvi- ja maiustustereklaamid leiavad, et tee naise südameni on tass kuuma Paulig'i presskannukohvi või karbitäis Raffaellot. HÕFF'ile saabunud filmifriigi südant vallutada on kahtlemata tunduvalt raskem, ent valdavas enamuses piisab sellest, kui pista talle pihku pooleliitrine purk külma õlut ja tuua suurele kinoekraanile midagi plahvatuslikult verist ja ilusat.

Rutger Haueri raugematu intensiivsus, režissöör Jason Eiseneri loodud jõulukuusena neoonist särav maailm ja selle keskmesse paisatud värvikad tegelased - olgu tegu prostituutide, narkoärikate, niisama psühhopaatidega või linaloo nimitegelase, muruniitmisärist unistava parmuga - peaks lööma põlved nõrgaks igaühel, kes on positiivselt meelestatud publikuga ühes sattunud oma aju välja lülitama pooleteisetunnisele "Pumppüssiga hulkur" seansile.

Tegu on kerglase, ent paratamatult sarmika žanrifilmiga, mille tugevaimaks küljeks on äärmiselt ühtlane tempo ja lugematute kultusfilmide staar Hauer ("The Hitcher"), kes suudaks pilguga purustada korraga betooni ning tekitada endas empaatiat rohkem kui tänavanurgale jäetud kutsikas - peategelase kidakeelsust arvestades tuleb selline omadus kahtlemata kasuks.

Sarnaselt hulkurile endale on siin omamoodi karakteriks ka linn Hope Town, mille kohalikud pätid on iseseisvalt ristinud Scum Towniks. Tegu on kohaga, kus jõuluvana käib parkides mängivaid lapsi uudistamas (plaaniga neile midagi inetut kinkida) ja kus korrakaitsjad on täiesti korrumpeerunud. Pooliku viskipudeli ja/või tänavalt leitud sigarettide ja pumppüssiga hulkur end sellest kõigutada ei lase: tema jagab õiglust haavlikaupa ega jäta publikutki vaatemängust ilma - vaataja suunas pursatakse võltsverd häbitu mängulisusega. Nišifilmide austajast filmisõber leiab "Pumppüssiga hulkurist" sama meeldivaid aroome kui keskmine neiu kuuma kohviga täidetud tassist.

- Ralf Sauter

Toimetas: Ralf
6. mai 2011, kell 18:54