Sofia Coppola neljas lavastajatöö "Somewhere" (2010) polnud mul PÖFFi kõige oodatuimate filmide nimekirjas, kuid uudishimu oli siiski suur. On ta ju viimase dekaadiga tõusnud üheks arvestatuimaks naisrežissööriks. Coppola suurim vaenlane on aga ta ise, sest võib minna veel mõnda aega enne, kui ta suudab ületada üliedukaks osutunud "Lost in Translation"-t.

Huvitaval kombel sarnanebki "Somewhere" mitmeti "Lost in Translation"-ga, kuid kopeerides on mõndagi kaduma läinud. Mõlemad räägivad depressioonis filmistaaridest, kes leiavad taas elu mõtte tüdruku näol. "Kusagil" on selleks staariks Johnny Marco (Stephen Dorff), kes proovib oma tütrega (Elle Fanning) kaotatud aega tasa teha. Ka selle filmi lõpp jätab otsad lahtiseks, kuid pole pooltki nii meeldejääv, kui Bill Murray ja Scarlett Johansson'i liigutav stseen LiT lõpus.

Coppola firmamärgiks on alati olnud hea muusikavalik. Soundtrackil on esindatud Phoenix, Gwen Stefani, Foo Fighters, The Strokes jt. looming. Draamasse oli segatud ka kübeke huumorit. Näiteks tegi Chris Pontius, tuntud kui "Party Boy" "Jackass"-st, naljaka pisirolli. Publik rõkkas naerda praktiliselt iga tema lause peale. Lisaks võtsid ühed postitantsijad suu muigele.

Lühidalt: ei tasu oodata uut meistriteost, vaid juba korduvalt nähtud mõtisklust elust. Loodame, et lavastaja siis ennast kordama ei jää ning teeb järgmiseks midagi sootuks teistsugust.

Järgmine seanss PÖFFil:
05.12 kell 21:30 - Kosmos 1, Tallinn

Kinolevis alates:
14.01.2011

Toimetas: Soprano
5. detsember 2010, kell 10:56