"Moon" kohta on küllalt keeruline öelda midagi enamat, kui mitmes kohas juba eelnevalt väidetud. Lugu ise on tegelikult väga selge ja sirgjooneline, kuid tõsiselt hästi tehtud. Traileri põhjal eeldasin, et filmi keskmes on müsteerium, mis promomaterjalides tegelikult juba reedetud. Korraks isegi tundus nagu hakataks vaatajat eksitama ja pingsalt detaile jälgides avastasin, et suudan hämmastavalt lihtsalt sisu jälgida. Veel veidi edasi ja siis sain aru, et täpselt nii see olema pidigi. Film söötis vaatajale ette varem selgelt kehtestatud detaile. Peale seda, kui mõlemal pool ekraani oli kõik üheselt selge läks "Moon" hoopis teistsugust rada, kui eeldasin.

Ma ei tahaks arvata, et kogu ulme on nüüdseks surnud ja näeme vaid mõnda üksikut ideed degenereerumas. Mingi tasemeni on ju igas žanris teatud hulk põhilised lugusid, mida pidevalt uute nüanssidega uuesti räägitakse. Tõsi on küll, et ulmes on mõjusid küllalt napilt ning tihti korratakse samasid teemasid ning ka visuaalsed laenud pärinevad võrdlemisi piiratud filmidest. "Moon" ei tutvusta uut epohhi ulmefilmide ajaloos, kuid annab üleüldises järgede ja uusversioonide peavoolus märku, et originaalsetel ideedel on veel lootust headeks filmideks saada.

Filmi üks põhilisi võlusid on väga ilusalt kujundatud kosmosejaama interjöör. Laenatakse muidugi suurimalt klassikult, kuid seda kuidagi niivõrd avalikult ja avatult, et ei panegi pahaks. Ka kogu Kuu pinnal toimuv on väga realistlik. Kuuldavasti eelistas Duncan Jones CGI’le makette. Kogu "Moon"-s kasutatav tehnoloogia näeb sümpaatne välja. Sam Rockwell on igas rollis sedavõrd hea, et nagu ei imestagi, kui ta näilise kergusega kogu filmi üksinda kanda suudab. Raske on tema etteastet vääriliselt hinnata ka seepärast, et "Moon"-s tuleb tal ülemängida vaid iseennast.
Tegevust saatva muusika kohta tulevad ka minult vaid komplimendid. Clint Mansell’l on väga suur osa selles, et Aronofsky "Requiem for a Dream" ja "The Fountain" on sedavõrd mõjuvad. Ülekohtuselt head muusikat on ta teinud ka "Smokin’ Aces"-i jaoks. "Moon"-i puhul toetab Manselli loodu sisult oluliselt terviklikumat ja visuaalselt andekamat teost, kui eelnimetatu. Esimesel vaatamisel kurvastav veidi vaid see, et lisaks traileris kuuldud arendusele panin muusikat tähele vaid kahel momendil. Aga ehk oli film mind sedavõrd endasse tõmmanud.

Seoses "Moon"-s käsitletud teemaga tuli meelde küsimus, mille Enn Kasaku esitas ühes oma ööülikooli loengutest. Kus asub ja kuidas piiritleda inimeses "mina"? Kui kuskil panna kokku täpselt sarnane hulk aatomeid, täpselt sarnase struktuuri järgi, kas siis on ikkagi tegu sama inimesega? Sellest, muide, saab täiesti praktiline küsimus, kui teleportatsiooniks vajalikud seadmed leiutatakse.

Toimetas: Jolt
5. detsember 2009, kell 20:42