Vaadata vutifilmi suurelt ekraanilt on minu kui jalgpallifänni jaoks juba suuremat sorti elamus. Kui kohal on ka maailma üks tippkohtunikke, Howard Webb siis sedapuhku, siis korrutab see elamust mitmekordselt. Seega, ärge pahandage, kui selle filmi arvamusloo objektiivsus on veidikene mõjutatud sellest, et vägagi aukartustäratav oli näha kohtunikku, kes oli filmi üks peategelastest, peale filmi 10 meetri kaugusel küsimustele vastamas.

Film ise toimis täielikult ning näitas väga hästi, kui raske on kohtunike igapäevaelu sellise staažiga turniiril nagu EURO 2008. Kümned tuhanded fännid mängu eel karjumas, jalgade trampimine: kõik see toimus kohtunikeruumi kohal. Milline mentaalne surve pannakse peale juba enne mängu, seda teavad vast ainult need vähesed, kellel on olnud au vilistada selliseid turniire. Pärast mänge on kõik kohtunikud eranditult tänulikud, et mäng läbi sai ning teevad grupikallistuse, lastes muuhulgas välja ka karje, mis sümboliseerib tohutut pingelangust.

Eksisteeris ka mingis mõttes koomiline vaatenurk. Nimelt olid kaamerad ja mikrofonid (eraldi selle filmi jaoks, mitte turniiril üleüldse) spetsiaalselt keskendunud kohtunikele ka mängu ajal, seetõttu oli kuulda ka päris mitut vandesõna ning mõned neist tulid päris naljakates situatsioonides. Nimelt hakkas ühe mängu ajal neljas kohtunik peakohtunikule rääkima, et ilm on halvemaks minemas ning staadionit võib tabada torm, mille peale peakohtunik, samal ajal mängu jälgides ning ringi joostes, mehe lihtsalt pikalt saatis. Situatsioone oli veel.

Hästi käsitletakse ka perioodi mängude vahepeal - konverentsid, arutelud, mängude korduste vaatamised, koosolekud. Ei ole tegemist ainult reisiga, kus vilistad mõne mängu. Töö toimub 24/7. Toimusid ka kohtunike treeningud, mis pidid garanteerima, et nad kogu aeg vormis oleksid. Samas oli ka puhkust, kohal olid näiteks Howard Webbi vanemad, teiste kohtunikega võeti vahepeal mõni pint. Rootslasest kohtunik, Peter Fröjdfeldt, ütles hästi: "Väljakul on 11 meest 11 vastu mängimas jalgpalli, me lihtsalt vilistame ja kui me teeme selle käigus vigu, siis nii on. See on kõigest mäng."

Usun, et need sõnad (umbes sellisena nad kõlasid) võtavad selle filmi õpetusloo kõigile jalgpallifännidele üle maailma väga hästi kokku. Kohtunikud teevad vigu samamoodi nagu mängijad. Keegi ei ole täiuslik. Viis, kuidas poolakad ja nende peaminister kohtlesid Webb'i peale saatuslikku penaltimääramist, oli lihtsalt jube ja õudne vaadata, mis tuletas meelde Tom Henning Ovrebo surmakampaaniat peale Chelsea-Barcelona mängu mais. Sellele mehele, tulise Chelsea fännina, olen sellegipoolest andestanud ning minuarust on idiootne, et suhtlusportaalis orkut.com eksisteerib tänapäevani kommjuniti "I hate Tom Henning Ovrebo" ning seal sees teema "How would you kill Tom if you had a chance". Sama mees oli vilistamas ka 2008 EM'il ning kindlasti mõtlen ta peale teistmoodi pärast sellist silmi avavat filmi.

Kindlasti ei ole paljude jaoks uudis, et kohtunikud teevad vigu ning et nad on kõigest inimesed. Need jalgpallihuligaanid, aga, kes seda veel ei tea ning alkoholiuimas esemeid väljakule loobivad - neile kuluks selline dokfilm tõepoolest ära. Kindlasti üks parimaid dokumentaale, mis keskendus võib-olla liiga palju Howard Webbi seiklustele 2008 suvel, kuid kuna tegemist on ääretult muheda mehega (kellelt mu vennal õnnestus ka autogramm saada ning paar sõna vahetada; ise ei hakanud vaevuma), siis pole selle vastu mitte midagi. Soovitan eelkõige jalgpallisõpradele, kuid filmihuvilised ka igavuse käes ei kannata.

PÖFFil linastub veel:

Teisipäev, 1.12, 18:00, Cinamon Saku Saal, Tallinn (kohal, nagu eile, ka Howard Webb, kes teeb peale Q&A ka vist mingi arutelu peale filmi)
Laupäev, 5.12, 15:00, Sõprus, Tallinn

9/10

http://citizenforza.blogspot.com/2009/12/les-arbitres-2009.html

Toimetas: Forzelius
1. detsember 2009, kell 16:32