Sõgedus kuubis. Nii andekat filmi pole ammu näinud. Olen küll Pöffi raames (ning proovin ka muidu) vaadanud häid maailmakino filme, mis näitavad talenti nii visuaalse kui tehnilise poole pealt, ent filmi, mis on oma ääretus lihtsuses ning väga väikeste vahenditega nii heaks tehud, kohtan harva. Küla nimega paanika oli üks nendest. Saades teada, et Hobuse, Indiaanlase ja Kauboi tegemistest on kunagi ka seriaal vändatud, ei saaks üks olla rohkem õnnelik.

Et rääkida kõik ausalt nii nagu oli, pean alustama sellest, et räägin ära, milles seisnes linateose olemus üleüldse. Ta ei olnud mitte mingil juhul tavaline animatsioon. Kikitades õigel ajal õigeid kõrvu, sain teada, et sedasorti animaid nimetatakse stop-motion animafilmideks. Samas stiilis on tehtud ka Wallace & Gromiti seiklused ning Panique au Village'iga samal päeval nähtud Mary and Max. Vahe nende kolme vahel on siiski olemas, loodan, et oma võhiklikkusega kellegi harja punaseks ei aja. Esimesed kaks tunduvad olevat arvutiga tehtud, ent praegusel momendil arvustatav on vist joonistatud. Jeebus, ennast häirib kah, kui ei tea.

Miks aga film oli nii hea nagu ma sellest mulje jätan? Suudeti tekitada vägagi lihtsasse ümbruskonda (org, kus kaks maja ja käputäis tegelasi) hästi välja mõeldud tegelased, kes ei jäänud lihtsalt loomadeks või mänguasjadeks. Igalühel neist tekkis oma inimlik isiksus ning kujutati väga hästi inimeste närvilist igapäevaelu. Oli ka inimestest tegelasi nagu näiteks naabrimees, politseinik ja postiljon, kuid loomad varastasid oma lahedusega selle filmi. Hobused sõitsid autodega ringi, mänguasjadest kauboi/indiaanlane (filmi muhedaim paar) tähistasid hobuse sünnipäeva, tellides grillahjuks vajalikud materjalid, üks teine hobune oli muusikakoolis õpetaja. Suurepärane! Seiklused algasidki ühe hobuse sünnipäeva tähistamisega pärast mida algas umbes 65 minutit parimat lõbu käesoleval PÖFFil siiamaani.

Seiklused, mille sisu ma ei reeda, jäid just paraja pikkuse peale. Kahtlen, et ta palju kauem oma kõrget tempot oleks suutnud ülal hoida, mistõttu pälvib selle eest ka üüratu austuse. Huumor oli filmis väga kõva, mängides eelkõige situatsioonikoomika peale, kuid omajagu annus sarkasmi ja slapsticki leidus selle žanri austajatele samuti. Hobuse naabrimees Steven oma närvilise karjumisega, oli selleks siis kas oma loomade, naise või mõne äparduse peale/üle, põhjustas saalis ka nii mõnegi naerupahvaka.

Meelelahutus parimas kastmes! Kohast, kus seda absoluutselt oodata ei oska. Nähes avatiitreid, ei suutnud uskuda, et sellisele filmile oma aega raiskama tulin. Näitab, kui vajalik on teha enne vaatamist uurimustööd ning vaadata ka treilerit. Kui mitte aasta, siis PÖFFi kindlasti suurüllataja. Märksõnadeks, mis valikut, kas seda vaatama minna või mitte, kergendama peaksid, oleksid: sõgedus, hullus, närvilisus, paanilisus. Vitaamiinipomm, mitte kõigest -laks. Kaks pöialt nii kõrgele, et ise ka ei usu!
P.S. jätsin suurema osa sisust meelega müsteeriumiks, et võiksite kogeda seda, mida mina.

Linastub PÖFFil veel:

Teisipäev, 1.12, 19:00, Athena Keskus, Tartu
Neljapäev, 3.12, 19:00, Paide Kultuurikeskus, Paide

9/10

http://citizenforza.blogspot.com/2009/12/panique-au-village-2009.html

Toimetas: Forzelius
1. detsember 2009, kell 13:15