Ehkki juba enne filmi linastumist Eestis tabas filmi tohutu hulk negatiivset vastukaja, otsustasin ma ikka, et olen liiga kaua oodanud, et mitte esimesel võimalusel kinno joosta.

"Aliens vs. Predator: Requiem" jätkab tegevust sealt, kus eelmine film pooleli jäi - Predatorite laevale viidud pealtnäha surnud Predatori kehast tungib välja ainulaadne tulnukas, kel on nii Predatorite kui ka tulnukate anatoomilised iseärasused (tuntud kui Predalien) ning asub pärast suuremaks kasvamist pahaaimamatute Predatorite laeval hävitustööd tegema. Nende väike kosmoselaev kukub Ameerika metsadesse, otse Gunnisoni väikelinna kõrvale. Laevalt põgeneb nii Predalien kui ka hulk eelnevalt vangistuses olnud facehuggereid. Jamasid saadetakse kõrvaldama Predator, keda lavastajad kutsusid võtetel "Pulp Fictioni" tegelase järgi Wolfiks. Nõnda kandub märul Gunnisoni ja paar hädist tegelast peavad siis üheskoos välja nuputama, kuidas pääseda.

Tihtilugu kipun halbade Hollywoodi filmide suhtes (liiga) tolerantne olema, kuid AVP:R ei olnud sugugi nii hea, kui trailer ja varasemalt muusikavideodega tegelenud lavastajate vendade Colin ja Greg Strause jutt intervjuudes mind uskuma pani, veel enam, et julgesin oodata vaid erutavat märulit ja mitte mingit "Aliensi" konkurenti. Straused üritasid nii Alieni kui Predatori universumitesse lugupidamisega suhtuda, kuid tänu Hollywoodi ühe vihatuma stsenaristi Shane Salerno ("Armageddon") lahjavõitu haprast dialoogist ning tegelastest ja kõikvõimalikest loogikavigadest kubisevale stsenaariumile said nad maha filmiga, millest fännid suutsid ilma ajusid kõvasti pingutamatagi kõikvõimalikke absurdsusi leida ja kokkuvõttes olin minagi hämmastuses, kuivõrd keskpärase (ja võiks öelda, et koguni kirutud Paul W.S. Andersoni masendavaks peetunud eelkäija "Alien vs. Predator" tasemel) filmiga tegu oli.

Suhteliselt madala eelarvega direct-to-video filmi meenutav "AVPR" kannatab peaasjalikult tempoprobleemide all - kõigest tund ja kakskümmend minutit kestva filmi esimesed viie minuti jooksul juhtub absurdselt palju asju, siis jäetakse jälle viisteist minutit peategelaste, kes on täiesti mittemidagiütlevad (sama ka näitlejate puhul), tutvustamiseks ning edasine ongi verine märul, mis on nutmaajava ebaprofessionaalsusega üles ehitatud. Tehnilise külje pealt osutub väga häirivaks tõsiasi, et film on suurema osa ajast niivõrd pime ja halva montaažiga, et tihtilugu ei saa arugi, mis ekraanil toimub ja kes nüüd surma sai. Strausedel jäi vist raha puudu, et korralik valgustus hankida. Ma ei hakka ka ükshaaval ära tooma loogikavigu, aga võin öelda, et mõlema frantsiisi fännina märkasin neid hulgaliselt.

Iseseisva filmina oleks tegu omamoodi asjaliku teosega, kuid Strausede ülesandeks oli teha ikka korralik Alieni ja Predatori film, mitte mingisugune suvaline ulmemärul, ja sellega nad küll väga hästi hakkama ei saanud. Loodetavasti Unrated versioon on parem.

Täielikku arvustust loe: http://fletchujafilmid.blogspot.com/2007/12/aliens-vs-predator-requiem-2007.html

Toimetas: Ralf
8. aprill 2008, kell 16:08