Kui ma esimest korda "Sweeney Toddi" valmimisest kuulsin, olin pisut nördinud, et Johnny Depp ikka nii agaralt Tim Burtoni hõlma all tegutseb, kuid nüüd, pärast filmi nägemist ja isegi trailereid vaadates peab tõdema, et selline filmiprojekt lasi tal end täiesti uue külje alt näidata.

Suhteliselt tõenäoline, et Deppi me edaspidi laulmas ei näe, aga mis puutub koolnukahvatu kättemaksuhimulise juuksuri mängimisse ja kõrgemate ja pikemate laulunootide esitamisesse, siis sellega sai eelneva laulmiskogemuseta (ma tean, et ta oli poisina rokifänn, aga ta mängis ju kitarri, mitte ei teinud vokaale?) üllatavalt hästi hakkama, justnagu ka väiksemates osades olnud Helena Bonham Carter, kurjamit kohtunik Turpinit mänginud Alan Rickman ja isegi Sacha Baron Cohen, keda tuntakse pigem Ali G ja Boratina.

Film keskendubki Sweeney Toddile, kes kord kandis Benjamin Barkeri nime, kuid kes kohtunik Turpini poolt pagendusse saadeti, et too saaks tema naisega semmida ja hiljem tema tütart kosida. Mees saabub pärast mitmeaastast eemalviibimist tagasi Londonisse, et tema elu kibedaks teinud meestele koht kätte näidata, ja hakkab tegutsema habemeajana linna halvimaid pirukaid valmistava Mrs. Lovett´i (Carter) majas. Peatselt hakkab korstnast tulema imelikku lõhna, sest kõrilõikamisega kätt harjutav Sweeney hukkab oma kliendid otse toolil, samas kui Lovett nende lihast kasvava populaarsusega pirukaid meisterdab.

"Sweeney Todd" oli värskendav ja nauditav gooti õudus, mis meenutas mulle peaasjalikult Edgar Allan Poe jutte. Kui Filmiveeb.ee foorumis kõik erutunud Deppi ja Burtoni fännid veel valmimisjärgus filmi üle arutlesid, tuli keegi vahepeal välja uudisega, et ennustatav kestvus on kaks tundi ja nelikümmend minutit, tegelikult alla pisut alla kahe tunni. Kardan, et too esialgne variant oleks sobilikum olnud, võib-olla oleks mul nii pikka filmi vaadates igav hakkanud, kuid kõik tegelased jäid suhteliselt vähearendatuks, eelkõige siis kohtunik Turpini poolt luku taga hoitavat Sweeney tütart Johannat ihaldav noormees Anthony (Jamie Campbell Bower, kes pakkus vast filmi kõige professionaalsemat ja kogenumat laulmist) ning peab tõdema, et ka Benjamin Barker ehk Sweeney Todd ise. Ma arvan, et tema motiivid erilist tutvustamist ei vajanud, tehti juba alguses ilusti selgeks, et ta tahab kätte maksta ja puha, kuid mis põhjusega ka suvalisi kundesid maha koksas, see jäi mulle küll arusaamatuks - mõistsin, et Lovett tahtis neist inimestest pirukaid teha, kas Sweeney siis tappis juhuslikke inimesi ainult selleks, et teda sellega aidata? Samas olen ma rõõmus, et muusikali liialt keeruliseks ei muudetud, lihtne kättemaksulugu võrdlemisi etteaimatava, kuid nii mõndagi rahuldavat pööret pakkuva lõpuga, mis tuletab automaatselt meelde Vana-Kreeka tragöödiaid.

Küll aga ei saa märkimata jätta, et mind taas ärritas ebavajalik arvutiefektide kasutamine, seda siis paaril hetkel, kui Sweeney poolt ülakorrusel tapetud inimesed alla katlaruumi põrandale kukkusid ja kui kaamera ultrahelikiirusega läbi linnatänavate liikus. Tean, et elame ajal, mil rohke arvutikasutamine filmide valmistamisel on pea vältimatu, kuid niivõrd loomutruult kui Burton suutis olustikku kujutada, oleksin ma uskunud, et eriefektide kasutuselevõtt ei osutu sel korral vajalikuks.

Mul pole muusikalidega just väga palju kogemusi, kuid olles näinud nii "Grease´i" kui ka enda eelmise aasta üht lemmikfilmi "Hairspray", arvasin enne selle linateose vaatamist, et laulud mahutatakse loo sisse ilusti ära, nagu seda tehti neis kahes filmis. "Sweeney Toddis" aga jutustati laulmisega lugu edasi. Ootasin ausalt öeldes natuke energilisemat muusikat, ehk siis oleksin arvanud, et vähemalt mõne loo esitab suurem koor ja taustameloodiad on võimsamad, eeposlikumad. Ju siis üritas Tim Burton hoida muusikat sama rahulikuna kui seda oli pea transsiviivalt mõjuv visuaal, sünge ja kurvameelne London.

Täielikku arvustust loe:
http://fletchujafilmid.blogspot.com/2008/02/sweeney-todd-2007.html

Toimetas: Ralf
29. veebruar 2008, kell 13:52