Filmiveeb.ee foorum

Tõde või tegu
Truth or Dare (2018)

Kaheksa kolledžisõpra sõidavad kevadisel koolivaheajal Mehhikosse pidutsema ning saavad seal tuttavaks kutiga, kes kutsub noored mängima tõde või tegu. Kuid uuel tuttaval on salajane plaan. Lõbusa ajaviitena alanud pullist saab peagi elu ja surmaga manipuleeriv õudus, kus salapärane needus järgneb sõpradele kõikjale, sundides neid aina võikamatele tegudele.

Loe täielikku tutvustust siit

Ma olen vist juba enam-vähem leppinud, et tänapäeva noortekad, olgu nad siis filmid või sarjad (khm, "Scream", "13 Reasons Why" ja "Riverdale"), toimuvad mingis eriti võltsis alternatiivreaalsuses, ja seetõttu polnud "Tõde või tegu" mu jaoks sugugi nii antipaatne kui ehk paljude teiste žanrifännide jaoks. "Lõpp-punkti" filmid on mulle alati meeldinud, ka halvimaid osi jään hea meelega vaatama, kui need telerist ette peaks sattuma, ja sarnasel põhjusel läks peale ka "Truth or Dare", mis on sisuliselt "Lõpp-punkti" kontsepti edasiarendus. - 6/10

Rämps.

TÕDE!

Kõikide keskpäraste dum-dum-dum-kas-kollu-on-kardina-taga-dum-dum-ahha-ei-ole-no-tore-nüüd-hea-rahuli-KOLLU-ON-HOOPIS-MU-SELJATAGA kummitusfilmide ja nõrgast metast läbiimmutatud uue laine õudukatele isegi päris tore vaheldus. Nagu ma juba üksjagu maininud olen, siis see eneseteadlik filmisisene žanriviidete loopimine on mulle viimasel ajal mõõdukalt närvidele käima hakanud ja seega oli värskendav, et "Truth or Dare" julges neid vältida ja rahus rumal olla. Ei mäletagi, millal viimati noorteõudukate paradigmadest nii eeskujulikult kinnipidavat filmi nägin. Peategelane teeb kohe filmi alguses selgeks, et ta ei taha lõbutseda, mistõttu me saame aru, et ta on peategelane. Kellelgi tema sõpradest selles osas vastuväiteid pole, mistõttu me saame aru, et need vastutustundetud lurjused kiiremas korras oma otsa leiavad (ükski inimene, kes endast viinakokteiliga selfie teinud on, pole iial üle kolme päeva elanud, fakt). Mingit sisu ka tegelastele anda ei raatsitud (võib-olla sellepärast me seda neist ka kordagi välja valgumas ei näe), aga kuna vähemalt pooled näitlejatest on oma filmi karakteritele analoogse tüpaažiga tegelasi eelnevalt erinevates noortesarjades juba kehastanud, siis tundusid nad mulle nagu vanad tuttavad (kellest ma samuti vähimalgi määral ei hooli). Kõigele sellele lisaks veel iidses keeles (hispaania) mantrad, vana kirik ja savianumad deemonite lukustamiseks. Filme nagu "Cabin in the Woods" ei eksisteeriks, kui filmid nagu "Truth or Dare" neile selleks kärutäite kaupa väetist ei jagaks - märka taustajõudu!

Aga olgu, hakkan oma postitusega lõpule lähenema, mis tähendab, et kurjusel on viimane aeg end ilmutada. Ehk siis kui väga ma ka ei hindaks seda nauditavalt puist ja ebaloomulikku dialoogi ja "halba snapchati filtrit" (erinevalt ruudust arvan, et see oli geniaalne lahendus), siis selle idee ümber oleks võinud enesekindlama teostusega tunduvalt tugevama (või haigema) filmi ehitada. Näiteks oleks olnud tore, kui



Peale "Final Destinationi" meenutas ka sellist toredat mängufilmi (haha) nagu "Would You Rather". Ainult, et esimese (viie) lati alt kõnnib "Truth or Dare" nii muretult läbi, et ei löö isegi pead ära ja viimase (nugade) teravusele ei saaks ka selle parim piljardikuul vastu.

5/10

Sa tead, et õudukas on halb, kui jump scare on tehtud sellest, et peategelase sõbranna toob kokteilid tuppa.

Umbes 10 aastat liiga hilja saabunud teos. Mu meelest 2005 paiku ilmusid "Final Destinationi" tuules õudukad, kus videomängu, seltskonnamängu, lauamängu vms pärast noorukid ükshaaval surema hakkavad ("Stay Alive" jne).

"Truth or Dare'is" lähenetakse tervitatavalt selle nurga alt, et tegelikult peategelastel on üksteise ees saladusi, mis võivad nende sõpruse hävitada, kuid sellestki ei võrsunud siin midagi põnevat. Hetkeks mind võlus, et siin oli "Cruel Intentionsi" vms stiilis noorukite valelikkust ja ebaausust, mis võiks tuua filmi huvitavat draamat. Aga ei.

Lucy Hale mulle meeldib, kuulasin ta ühtainsat kantrialbumit isegi (nii palju siis muusikukarjäärist), kahju oli teda siin näha. Blumhouse mõjub ligitõmbavalt paljudele näitlejatele muidugi praegu, aga tuleb ikka arvestada, et kõik Blumhouse'i teosed ei ole kullast valatud.

Üks kompliment: osad surmad tekitasid ebamugavust. Millegipärast suudan vaadata, kuidas inimesi juppideks saetakse, aga kui kellelegi pliiats silma/kõrva lüüakse ("John Wick 2"!) või keegi imelikult kaela-selja murrab, siis paneb nihelema. Ühesõnaga jättis hea mulje, et PG-13 ratingule vaatamata suudeti välja mõelda nii rängad hukkumised.

Eks filmi sihtgrupp on 13-14 aastased, ilmselt neil aitab see poolteist tundi mööda saata. Otseselt ma "Truth or Dare'i" ei vihanud, aga praegu on õudusžanr nii tugevas seisus, et sellised vaimuvaesed julgad heidakski joones peldikusse, kuhu nad kuuluvadki.

Also