Filmiveeb.ee foorum

Ütleks, et õudusmängude tööstus on viimastel aastatel olnud parajalt lahja, kuigi aeg-ajalt võib leida midagi originaalset nagu oli 2010. aastal ilmavalgust näinud "Alan Wake," mida olen nüüdseks üle nelja korra mänginud kõikidel raskusastmetel. Kuid täna kuulsin esimest korda uuest indoneesialaste indieõudusmängust "Dreadout," mis näeb välja tõesti õudne ja lahe ning taastab mu usu vaikselt sellesse tööstusesse.
Vaadake ise trailerit. Täiesti metsas, kuidas mul käisid külmavärinad läbi. Ma pole tükk aega õudusmängu suhtes olnud nii elevil. SEE MUUSIKA TRAILERIS! OMFG. SEE ATMOSFÄÄRILINE MUUSIKA alates 00:30 meenutab mulle tohutult Akira Yamaoka loomingut Silent Hilli mänguseerias. Ning video all üks kommentaar paneb enam kui täppi:

I can't read any of the comments below, but it looks like an EPIC mix of Silent Hill, Forbidden Siren and Fatal Frame. AND THAT IS FRIGGIN AWESOME

Mäng pole veel valmis, aga demo on üleval, mis mul endalgi tirib hetkel ja ei jõua ära oodata, et saaks proovida juba.

Edit: panin demo korraks käima, et näha, kui hästi (FPS) kõlbab mängida. Mõni minut mängisin ja ma ütlen käsi südamel - mind pole aastaid niivõrd tugevasti hirmutatud.
Liikusin majade vahel õues. Pimedas öös oli kuulda lehtede sahinat, siis hakkas mõnda aega mängima üks väga atmosfääriline ja hirmuäratav lugu. Ma ei teinud sellest eriti välja. Mu ümber valitses tühjus. Seejärel mõtlesin, et vaataks korra telefonis seda kaamera mode'i. Tegin pilti ühest vankrist. Liikusin natuke maad edasi, hoides samal ajal kaamerat käes. Jõudsin tupikuni, siis pöörasin ümber ja nägin VAIMU otse enda ees, mida oli kaameras näha ainult ja ta liikus minu suunas. Siis ma otseses mõttes karjusin hästi kõrge häälega "AAAAAAAAAAAAAAAAA" üle toa, vajutasin kiiruga Esc'i ja väljusin mängust. Järgmised pool minutit järjest olin freaked out, käed värisesid ja cold sweat... Täiesti metsas ikka. Kui ma ei julge mängida kl 11 hommikul valges, siis kuidas ma suudan DreadOuti mängida täna õhtul pimedas ja üksinda?
Illustratsioon:

Igatahes pärast demo näppimist olin endast nii väljas, et pidin Battlefield 3 multiplayeris noobe tapma enda närvide maha rahustamiseks.

Bioshock Infinite on lihtsalt tons of fun!!!!!

ruut wrote:Bioshock Infinite on lihtsalt tons of fun!!!!!

No spoilers....oh wait.

On küll väga fun. Võimetega katsetamine (nagu ka esimeses kahes) ja täiesti uus lisa skyhook on head vahendid muidu natuke liiga areenivõitluseks kiskuvale combatile. Kõik muu (ei ole graafikafriik) on aga hunnitult ilus. Lugu, maailm, tegelased.

Microsoft on siis ka nüüd uue konsooli avalikustamiseks valmis.

Poker Night 1 & 2. Muhe mängida pokkerit tuntud tegelastega erinevatest mängudest jms. Hääled on kõik originaalid v.a Ash'i. Mõlemas on siis 4 vastast, lisaks on teises osas diileriks GLaDOS. Eks pikaajalisel mängimisel hakkavad jutud lõpuks korduma, aga siis ongi hea ette võta teine osa, mis äsja ilmus.
Lahe on see, et kõigil on erinevad mängustiilid - mõni foldib palju, teine jälle blufib jne.

Hakkasin just Dead Space 3`e läbi tegema. Vana hea DS feeling on olemas. Lugu on laiem ja rohkem mütoloogiat avardav. See toob osaliselt ohvriks DS-ile omase minimalistliku klaustrofoobilise õuduse tunnetuse, kuid pole midagi, sest DS verse on äge ja mulle pakub igasugune infokild naudingut. Ei saaks öelda, et action over horror kriitika väga paika peab. Mõlemad on suht koht tasakaalus. Uued nekrod on ägedad, kitsaste koridoride horror on samuti uuenduskuuri läbinud: kõik on kuidagi kiirem ja ootamatum. Mõnus.

Arvatavasti lemmik survival horror TPS. Kõik muu selle kõrval on igav.

Jõudsin just talveplaneedile ja sain winter suit`i ka selga


Vihkan seda tüüpi

Vaikselt mudin Dishonoredi DLC-d "Knife of Dunwall" ehk siis ootab juba pikemat aega lõpetamist.
Tomb Raideriga sain ka lõpuks jätkatud ja tundub, et skisofreenilise Lara (gameplays hakin vaenlasi nagu niisama, story videotes seletab kui hirmunud ta ikka veel on. Lol) lugu hakkab ka lõppema.

Pärast üüratut pausi jätkasin taas Far Cry 3-ga. Põhjus ei olnud muidugi hirmus janu minna karujahile, vaid stand alone lisa "Blood Dragoni" tulemine. Ehk siis enam lahedamat mängu on raske välja mõelda. Retroulme, Michael Biehn, keskmise sõrmega vaenlaste suunas näitamine, elektriline heavy rusikas, geniaalsed one-linerid, robotloomad, lasereid purskavad draakonid, 80-ndate over the top electro muusika ja kõik muu, which makes my pee pee makeri tingle.

Tegelen hetkel Grand Theft Auto III-ga, mida nooremana kordagi ei mänginud. Kasvasin üles Vice City ja San Andreas'iga ja muidugi ka esimene osa. Hea ajaviide ja täitsa okeid missioonid, aga see mäng oskab ikka meeletult närvi ajada sellega, et siin puudub suur kaart (ei saa destinationeid jne märkida) ja kui on vaja mingis missioonis aja peale tunneli kaudu ühelt saarelt teisele sõita, siis ajab ikka vihale küll, kui kuhugi urkasse ära õnnestub eksida, ehkki selle mängu Liberty City pole eriti suur ja on kerge selgeks õppida. Ja veel näiteks häirib jubedalt, et kompassi peal ei ole näidatud, kus asuvad Ammu-Nationid jne. Vähemalt ei pea safehouse'e ise otsima...

Ja eile tegime sõbraga Fifa 13 üksteise vastu. Loads of fun!

Oma viga, et piraat oled. Mängu diski ostes saab paberil Liberty City kaardi kaasa.

Ralf wrote:Oma viga, et piraat oled. Mängu diski ostes saab paberil Liberty City kaardi kaasa.

Mul on Steamist ostetud III + VC + SA + IV + EFLC. Ilmselt väga paljudel on, sest soodusmüükide ajal on see komplekt tavaliselt seitse kuni kümme eurot maksnud. Kas ma olen ka nüüd piraat?

Ralf wrote:Oma viga, et piraat oled. Mängu diski ostes saab paberil Liberty City kaardi kaasa.

Mis piraat, Steamist ostetud complete pack!

Ja paberil kaart oleks ikkagi üsna halb variant.

Seepärast rõhutasingi, et plaadil ostes. GTA III'le peaks muidu mingi mod olema, millega kaart saada. San Andreast mängisin ise nt väga mõnusa Detailed Map and Radar Modiga.

Garli wrote:Tegelen hetkel Grand Theft Auto III-ga, mida nooremana kordagi ei mänginud. Kasvasin üles Vice City ja San Andreas'iga ja muidugi ka esimene osa. Hea ajaviide ja täitsa okeid missioonid, aga see mäng oskab ikka meeletult närvi ajada sellega, et siin puudub suur kaart (ei saa destinationeid jne märkida) ja kui on vaja mingis missioonis aja peale tunneli kaudu ühelt saarelt teisele sõita, siis ajab ikka vihale küll, kui kuhugi urkasse ära õnnestub eksida, ehkki selle mängu Liberty City pole eriti suur ja on kerge selgeks õppida.

Heh, kuna mul oli selle plaat olemas, siis mängisin kunagi üüratus koguses just III osa. Sestap on ka naljakas lugeda, kuidas sa sinna ära suudad eksida, sest mul oli (tõsi küll, enam vast mitte) kaart nii peas kui olla saab.

"Far Cry 3: Blood Dragon"

Doctor Elizabeth Darling: Rex, are you doing OK after that EMP surge?

Rex Power Colt: Good as new, doc. There's no challenge I can't beat.

Doc: I don't know, Rex. I'm pretty unstoppable in The Bishop of Battle.

Rex: Doc, you play video games?

Doc: Yes, Rex, video games are a proven coping mechanism, like any hobby. They've been shown to improve hand-eye coordination, problem-solving, social interaction and self-confidence. And no studies have managed to prove a correlation between video games and violence. Frankly, anyone who thinks games are bad for you is a F.U.C.K.ing idiot.

Rex: Hey, whoa, whoa, Doc.

Doc: No, Rex, F.U.C.K. stands for 'failing to understand our capacity for kindness.' It's an acronym. Though I suppose this isn't a game anymore. Is it?

"Blood Dragon" ise on kui kommentaar "Far Cry 3"-e pihta. BD naeruvääristab "FC3" tõsidust, disaini valikuid ja vananenud mängumehaanikat. Just let me kill people.

uLtImAtEcRiTiC wrote:

Garli wrote:Tegelen hetkel Grand Theft Auto III-ga, mida nooremana kordagi ei mänginud. Kasvasin üles Vice City ja San Andreas'iga ja muidugi ka esimene osa. Hea ajaviide ja täitsa okeid missioonid, aga see mäng oskab ikka meeletult närvi ajada sellega, et siin puudub suur kaart (ei saa destinationeid jne märkida) ja kui on vaja mingis missioonis aja peale tunneli kaudu ühelt saarelt teisele sõita, siis ajab ikka vihale küll, kui kuhugi urkasse ära õnnestub eksida, ehkki selle mängu Liberty City pole eriti suur ja on kerge selgeks õppida.

Heh, kuna mul oli selle plaat olemas, siis mängisin kunagi üüratus koguses just III osa. Sestap on ka naljakas lugeda, kuidas sa sinna ära suudad eksida, sest mul oli (tõsi küll, enam vast mitte) kaart nii peas kui olla saab.

Alguse värk pigem, et vahepeal läheb vähe nihu ja pööran kuskil vales kohas ära. Mainisin ju ka, et LC ei ole eriti suur ja aja möödudes kerge selgeks õppida.


Btw, teema pealkiri võiks olla Mängupläma vms.